28/12/2025
Rm 14,8 sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme - me oleme Issanda päralt.
Aeg käib vanas seinapalgis
vaikse tik-tak sammuga
suure häälega ta pole
kuid on suure rammuga
Aeg on see,kes kellapendlit
lakkamata liigutab
saadab pilvi üle taeva
puude latvu kiigutab
Ajal alati on aega
aeg on pika meelega
aeg on leek,mis limpsib halgu
oma kuldse keelega
Aeg on see,kes tõuseb vara
kannab tassid lauale
kevadel toob sinililled
vanaema hauale
Aeg käib mööda metsarada
üle soo ja heinamaa
aeg kõib mööda taevavõlvi
vaikselt,ilma kärata
Aeg on vahel nõnda tasa
et ei ole märgata
alles siis ta tuleb meelde
kui sul aeg on ärgata…
Olla või mitte olla – see on küsimus. Mis oleks üllam – vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Surra, magada – muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada! Jah, magada… Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii p**k: kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt, kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga? Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma – sel uurimata maal, kust ükski rändur ei tule tagasi – ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde? Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki ja südiduse loomulikust jumest saab nukra mõtte põdur kahvatus. ning lennukad ja tähtsad ettevõtted teelt targutuste tõttu kalduvad ja kaotavad teo nimegi….
Kõnelgu kurjad keeled pealegi, et mina omad jõulu- ja aastavahetuse mõtted panna kokku copypastega? No kuuldagu… sama sisukas kui Hamleti monoloog, saab mõtisklus- mis siis on oluline? Kas ajaproovile vastu pidanud sõnad (mis ometi vaid sõnadeks jäävad) või originaalsuse taotlus, mis hajub kui liiv tuule käes? Ning jätab õhku rippuma üheainsa küsimuse- mida see mägi, kes järjekordse hiirekese ilmale tõi, nüüd öelda tahtis? Padre on lootusetult vanaks jäänud? Kui mõne päeva (tunni) eest pealiku- vanajohniga aru pidasime, et vendadele väikene aastavahetuse- jõulumõtisklus teele panna, siis sai mõeldud… olgu parem üldse olemata, kui järjekordne plejaad kumisevat vaske ja kõlisevaid kellukesi, millest pühadeaeg isegi üleküllastatud. Taas klassikute juurde pöördudes:
Polonius: Mida te loete, prints?
Hamlet: Sõnu, sõnu, sõnu…
Sõnadest saab (trüki)poogen, neist omakorda ajaleht või raamat. Kus tullakse päevavalgele tõdemusega, et võidujooksus Lõunapoolusele jäi oma algeliste mootorsaanidega Roald Amundseni koerarakenditele alla sir 1´st baronet Walter Scott… On´s parem olla õelutsev targutaja kolkapastoraadis või hästimakstud zhurnalistiline afroameeriklane “kvaliteetajalehes”? Igale oma, jedem das Seine, suum cuique… Kõrvus kõlab ülitotter jänkide “christmas song”: Santa Claus got stuck in my chimney (ooh-ooh-ooh-ooh)
Stuck in my chimney, stuck in my chimney (ooh-ooh-ooh-ooh)
Santa Claus got stuck in my chimney (ooh-ooh-ooh-ooh)
He won't come back, I fear (boo-hoo)
There he was in the middle of the chimney
Roy-poly, fat and round (ho-ho-ho-ho, ho-ho-ho-ho)
There he was in the middle of the chimney
Not quite up and not quite down….
Ei edasi ega tagasi… ja mis see siis on – tuleb visalt oodatuna, viibib viivu ja kaob siis taas? Jõulupühad? Korraks on tuba täis lapselaste trilli- tralli, rõõmu kuusest ja kingitustest ning… selleks korraks kõik? Poor Santa? Kusagilt kaigub inglite laul Petlemma väljade kohal, vastsündinud Maailma Päästja esimene hingetõmme ja lapsehääl, karjased ja kuningad, Herodese tige ja kondine viirastus… jääv on vaid see, mida suudame endale jäädavaks muuta. Nagu vanas kirikulaulus:
Jälle küünlatule säras
hiilgab haljas jõulupuu.
Jõululast, kes tuli taevast,
kiidab lauldes meie suu.
Aga kõik need asjad kaovad,
küünlasära kustub ka.
Rõõmu, mis ei iial lõpe,
võib vaid Jeesus kinkida…
Sapienti sat, ehk mõistlikule piisab. Kui lisaks kõigele kaduvale (lapselastest saavad kord vanavanemad, meist endist saab põrm, rauast rooste ja pühade ülejäägid rändavad koerakaussi) lisaks meile ka miskit jäävat saab hingeosaks, siis margaritam nostram invenimus… olemegi oma pärli või kalliskivi leidnud. Selle sees on jõuluküünlad ja jaanituli, suvised sõidud ja talvised mõtisklused, aja- ning roaosadus vendadega, argipäevane töö ja rõõm puhkusest. Ammuilma väljaöeldu ja kirjapandu ning seegi, mis täna meeli- mõtteid täidab ja köidab. Selles sisaldub seegi, et ulun kui koiott Route-66 ääres – miks ei saa selgi aastavahetusel kasvõi tunniks- paariks olla seal, kus paljugi muutunud, aga oluline on endine. Kus võib panna silmad kinni juba Ülemistel ja mööda tuledest ja viledest, ristmikest ja reklaamist, mööda loomalinnakutest, puugiväiladest ja pedeklubidest sinna, kus klaasikene täitub ja on vendade osadus? Uriah Heep´i ürgvana lugu jäägu saatma ulgmõtteid, teadmaks, et elus või surmas oleme osa ühest suurest mõõtmatust tervikust, mille serva ega äärtki me, ajas rändajad, aimata ei oska. Õnnistatud pühadesaba ja aastavahetust Teile ja Teie lähedastele!
Every day I have to look to the sun
To see where it was that
I have come from
I have a feeling that
There must be a time
When I'll get a chance to go home
'Cause I'm so tired
Of being here alone
But I'm just a traveler in time
Trying so hard to pay for my crime
If I could go back
The same way I got here
And see the people that
I once held so near
I'd do my best to
Find an answer for you
But first I must wait till I'm set free
And I don't know
How long that's gonna be
'Cause I'm a man with
A whole lot on his mind
Just out there somewhere
Traveling in time
Traveling in time
I've tried for so long to find
Some way of helping mankind
